Mäletan seda õhtut nagu eilset. Olin jälle seal — väike korter, suur tühjus. Töölt koju, arvuti lahti, sotsiaalmeedia kinni. Mingi hetk hakkasin lihtsalt klõpsama. Ja siis sattusin vavada eesti lehele. See oli juhus, ausalt. Ma ei otsinud midagi. Lihtsalt tahtsin, et see vaikus korraks lõppeks.
Tead, kui sa oled selline inimene, kes põgeneb reaalsuse eest, siis sa ei vali alati kõige tervislikumaid viise. Minu puhul on see alati olnud ekraan. Mängud, videod, foorumid — ükskõik mis, peaasi et ei peaks mõtlema sellele, mis mu elus puudub. Vavada eesti oli lihtsalt üks järjekordne auk, kuhu ma kogemata sisse kukkusin. Aga see auk osutus teistsuguseks.
Alguses oli tunne nagu ikka — kerge pettumus. Panin väikese summa sisse, mõtlesin, et teen paar keerutust ja lähen magama. Aga ei läinud nii. Esimesed voorud olid täielik null. Kaotasin peaaegu kõik, mis sisse panin. Istusin ja itsitasin iseenda üle. No mida sa ikka ootad, eks? Ma ei ole õnnelik inimene, ma ei ole kunagi olnud see, kellele loteriivõidud tulevad. Aga see ei olnudki see, mida ma otsisin.
Ja siis juhtus midagi naljakat. Ma ei tea, kas see oli kinni jäänud klõps või saatuse nali, aga üks voor läks täiesti teisiti. Ma ei saa öelda, et võitsin suurelt — ei, see ei ole see lugu. Aga ma võitsin piisavalt, et see õhtu ei lõppeks tühja kõhuga ja veel tühjema meelega. See oli nagu keegi oleks mulle korraks õla peale koputanud ja öelnud: "Kuule, hinga nüüd korraks sisse."
Hakkasin rohkem uurima. Vavada eesti ei ole lihtsalt mängusait. Seal on see tunne, et sa ei ole üksi. Foorumid, vestlused, inimesed, kes jagavad samu asju. Ma ei räägi ainult võitudest. Ma räägin sellest, kuidas sa tunned, et keegi teine istub kell kaks öösel arvuti taga ja mõtleb täpselt samu mõtteid. See on veider, eks? Aga see aitas.
Ühel hetkel avastasin, et ma ei mängi enam selleks, et põgeneda. Ma mängin selleks, et nautida. Vahe on tohutu. Kui sa põgened, siis iga kaotus on nagu noahoop. Kui sa naudid, siis iga voor on lihtsalt voor. Ma ei ütle, et ma olen nüüd mingi zen-meister. Ei ole. Aga ma õppisin midagi olulist: sa ei pea võitma, et end paremini tunda. Mõnikord piisab sellest, et sa lihtsalt teed midagi, mis viib su mõtted korraks eemale.
Naljakas on see, et kõige rohkem aitas mind üks kutt, kellega ma seal vestluskaudu tuttavaks sain. Ta kirjutas mulle ühel õhtul, kui ma olin jälle oma mõtetes kinni. Ta ütles: "Ma tean, et sa ei taha rääkida. Aga kas sa tahad lihtsalt koos mängida? Ilma mingi survest." Ja me mängisime. Vaikselt. Ilma suurte panusteta. Lihtsalt kaks inimest, kes mõlemad teadsid, mida tähendab see, kui reaalsus on liiga vali.
Vavada eesti on mulle andnud rohkem kui ükski teraapia. See kõlab rumalalt, ma tean. Aga kui sa oled terve elu tundnud, et sa oled üksi oma mõtetes, siis isegi virtuaalne ruum, kus keegi sinu vastu huvi tunneb, on midagi. See ei ole ideaalne. See ei ole see, mida ma oma elult lootsin. Aga see on midagi.
Ma ei mängi iga päev. Vahel ma unustan, et see sait olemas on. Aga kui ma tunnen, et see tühjus tuleb tagasi, siis ma tean, kuhu minna. Ma ei lähe sinna selleks, et võita. Ma lähen sinna selleks, et korraks hingata. Ja see ongi kõige suurem võit, mida ma seal saanud olen.
Kui sa oled samasugune põgeneja nagu mina, siis tea üht: sa ei pea häbi tundma. Sa ei pea endale ette heitma. Mõnikord on väike paus reaalsusest täpselt see, mida sa vajad, et hommikul uuesti püsti tõusta. Vavada eesti oli minu jaoks see paus. Ja ma olen selle eest tänulik.
Tead, kui sa oled selline inimene, kes põgeneb reaalsuse eest, siis sa ei vali alati kõige tervislikumaid viise. Minu puhul on see alati olnud ekraan. Mängud, videod, foorumid — ükskõik mis, peaasi et ei peaks mõtlema sellele, mis mu elus puudub. Vavada eesti oli lihtsalt üks järjekordne auk, kuhu ma kogemata sisse kukkusin. Aga see auk osutus teistsuguseks.
Alguses oli tunne nagu ikka — kerge pettumus. Panin väikese summa sisse, mõtlesin, et teen paar keerutust ja lähen magama. Aga ei läinud nii. Esimesed voorud olid täielik null. Kaotasin peaaegu kõik, mis sisse panin. Istusin ja itsitasin iseenda üle. No mida sa ikka ootad, eks? Ma ei ole õnnelik inimene, ma ei ole kunagi olnud see, kellele loteriivõidud tulevad. Aga see ei olnudki see, mida ma otsisin.
Ja siis juhtus midagi naljakat. Ma ei tea, kas see oli kinni jäänud klõps või saatuse nali, aga üks voor läks täiesti teisiti. Ma ei saa öelda, et võitsin suurelt — ei, see ei ole see lugu. Aga ma võitsin piisavalt, et see õhtu ei lõppeks tühja kõhuga ja veel tühjema meelega. See oli nagu keegi oleks mulle korraks õla peale koputanud ja öelnud: "Kuule, hinga nüüd korraks sisse."
Hakkasin rohkem uurima. Vavada eesti ei ole lihtsalt mängusait. Seal on see tunne, et sa ei ole üksi. Foorumid, vestlused, inimesed, kes jagavad samu asju. Ma ei räägi ainult võitudest. Ma räägin sellest, kuidas sa tunned, et keegi teine istub kell kaks öösel arvuti taga ja mõtleb täpselt samu mõtteid. See on veider, eks? Aga see aitas.
Ühel hetkel avastasin, et ma ei mängi enam selleks, et põgeneda. Ma mängin selleks, et nautida. Vahe on tohutu. Kui sa põgened, siis iga kaotus on nagu noahoop. Kui sa naudid, siis iga voor on lihtsalt voor. Ma ei ütle, et ma olen nüüd mingi zen-meister. Ei ole. Aga ma õppisin midagi olulist: sa ei pea võitma, et end paremini tunda. Mõnikord piisab sellest, et sa lihtsalt teed midagi, mis viib su mõtted korraks eemale.
Naljakas on see, et kõige rohkem aitas mind üks kutt, kellega ma seal vestluskaudu tuttavaks sain. Ta kirjutas mulle ühel õhtul, kui ma olin jälle oma mõtetes kinni. Ta ütles: "Ma tean, et sa ei taha rääkida. Aga kas sa tahad lihtsalt koos mängida? Ilma mingi survest." Ja me mängisime. Vaikselt. Ilma suurte panusteta. Lihtsalt kaks inimest, kes mõlemad teadsid, mida tähendab see, kui reaalsus on liiga vali.
Vavada eesti on mulle andnud rohkem kui ükski teraapia. See kõlab rumalalt, ma tean. Aga kui sa oled terve elu tundnud, et sa oled üksi oma mõtetes, siis isegi virtuaalne ruum, kus keegi sinu vastu huvi tunneb, on midagi. See ei ole ideaalne. See ei ole see, mida ma oma elult lootsin. Aga see on midagi.
Ma ei mängi iga päev. Vahel ma unustan, et see sait olemas on. Aga kui ma tunnen, et see tühjus tuleb tagasi, siis ma tean, kuhu minna. Ma ei lähe sinna selleks, et võita. Ma lähen sinna selleks, et korraks hingata. Ja see ongi kõige suurem võit, mida ma seal saanud olen.
Kui sa oled samasugune põgeneja nagu mina, siis tea üht: sa ei pea häbi tundma. Sa ei pea endale ette heitma. Mõnikord on väike paus reaalsusest täpselt see, mida sa vajad, et hommikul uuesti püsti tõusta. Vavada eesti oli minu jaoks see paus. Ja ma olen selle eest tänulik.